Grosvenori gambiit (The Grosvenor Gambit) on „mänguvõte“,
mis pakub väljamängijale võimaluse võita muidu täiesti lootusetu leping, kuid
see käik on ratsionaalselt niivõrd mõttetu, et väljamängijal on võimatu seda
läbi näha. Põhimõtteliselt on tegemist näiliselt mõttetu taktikaga, mis reeglina
annab normaalse arvu tihisid ebanormaalsel moel – ja enamasti tekivad sellised
olukorrad tahtmatult, mitte tahtlikult. Tuntuks on ta saanud ühe bridžiloo järgi, mille leiab SIIT.
Ma nimetaksin seda mänguvõtet fiktiivseks
(milleks oma pead selliste asjadega vaevata?), kuid Michael Rosenberg on oma
raamatus „Bridž, Zia ja mina“ kirjeldanud, kuidas ta seda on ka päriselt
kasutanud:
Nojah, laupäevane Tamsalu turniir pakkus välja ühe sarnase
olukorra. jaotuses nr 45 mängis meie vastane ühepoolse pakkumise järel Nordist
4♥ ruutukäiguga.
Ta võttis ässa, lõikas edukalt trumpi, jätkas pajasoldatiga
(mis kaeti kuninga ja ässaga), elimineeris ruutu, võttis viimase trumbi maha,
tegi ühe lisatõmbe (Ost viskas ruutu ja risti) ning käis ♠6, millele tulid
8-9-7 ning tõmbas pajaemanda, millele mina viskasin Westist krohvi ja mu
partner Ostist ♠T. Selle peale langes väljamängija paariks minutiks transsi, et
välja mõelda Osti äraviskeid – et kas on variant, et ♠3 lauas teeb või oli ♠T
lihtsalt petteks visatud. Lõpuks jõudis ta tõdemusele, et Ost ei olnud ühtegi
pada ära visanud ja jätkas lauast ristiga – ning kui ma sellele väikese
mängisin, langes uude transsi. Mina muidugi kasutasin seda olukorda oma
tavapärasel moel – manasin ette tuima näo ja mediteerisin mõttes „mängi
kuningas, mängi kuningas!“ – ning nii juhtuski (selline vaikne meditatsioon
töötab üllatavalt sageli – ja isegi kui ei tööta, siis vähemalt on sul hing
rahul, kuna oled teinud kõik endast sõltuva). 11 tihi kirja ja pärast seda
küsis väljamängija mu partnerilt – „sul ikka oli üks pada järel, eks?“. Ja
jaatava vastuse peale tõmbus ta nägu naerule, et midagi ta ikka mäletas. Siis
muidugi mina kurja inimesena rikkusin ta hea tuju ära, mainides, et „see oli
♠2, eks?“ (mina olin klibereid jälginud), mille peale partner pidi sellegi
fakti tõeseks tunnistama.
Nii et kui see ♠T oleks olnud tahtlikult mängitud
kaart, oleks see olnud juba tõeline kaheastmeline Grosvenor Ekstra manööver:
A) Teisel pajaringil anda
väljamängijale võimalus lõikuseks pajas (mida ta küll vist hästi kasutada ei
saanuks, kuna minu mälu järgi ei olnud tal enam piisavalt ühendusi käte vahel) - ehk siis "aus" Grosvenor
B) Kolmandal pajaringil mitte lihtsalt anda väljamängijale
võimalust tihi juurde saada, vaid anda talle tõepoolest füüsiliselt üks tihi
juurde – eeldades õigustatult, et too ei mäleta, et ♠3 on tegijaks saanud!
No comments:
Post a Comment